Õhtujooksu V etapp 2018, 7,7 km

Õhtujooksu V etapp 2018, 7,7 km

Õhtujooksu V etapp 2018, 7,7 km

Uue hooaja esimene võistlus ja samal ajal ka aasta 2018 viimane võistlus on nüüd seljataga. Alustaks väljendiga, et „Esimene läheb ikka aia taha“. Selline tunne oli kokkuvõtvalt peale jooksu. Viimases postituses mainisin, et Õhtujooksu viimane etapp on mul juba mitu aastat olnud kontrolljooks testimaks hetkevormi ettevalmistusfaasis. Iga aasta on jooksu põhieesmärk olnud saada parem tulemus, kui eelneval aastal.

Õhtujooksu viimane etapp on toimunud alati novembri lõpupoole ja minule on see väga sobiv aeg. Selleks ajaks olen juba pea 2 kuud jõudnud teha trenni, valmistudes uueks hooajaks. Üllataval kombel olen see aasta kuidagi hästi liikuma saanud. Sügisesed võistlused ei õnnestunud nii nagu oleks tahtnud ja see lisas motivatsiooni, et kiiresti uuesti hea vorm tagasi saada.

Enne Õhtujooksu etappi sain juba väga korralikult trenni teha. Enamik trennidest tegin jooksulindil, pikemad otsad väljas ja korra jõudsin ka kergejõustiku halli. Lõigutrennide kiirused olid juba paljulubavad ja seadsin endale eesmärgi, et kui jooksu ajal on teed puhtad, üritan joosta tempoga 3.20-3.25. Teadsin, et 3.25 tempo ei tohiks probleeme valmistada, sest tempotrennides 3.25 min/km oli kiirus talutav.

Kõik tundus minevat plaanipäraselt, võistluspäeva saabudes olid teed ilusti jäävabad ja enesetunne hea. Väljas olid juba miinuskraadid ja kuna suurem osa trennidest olin teinud siseruumides, siis külmaga kohanemine vajas harjumist. Jõudsin võistlusele varakult kohale, sain oma numbri ja soojenesin autos enne kui läksin soojendust tegema. Külma ilmaga on väga tähtis, et liiga vara ei läheks soojendust tegema, sest muidu jahtuvad lihased enne starti maha. Alustasin soojendusega 30 min enne starti ja kui stardini oli jäänud vähem kui 2 min võtsin soojendusdressi maha. Korra oli väike mure, et kas ikka jõuan õigeks ajaks. Jooksin kiirelt stardijoone taha ja ilma igasuguse mahalugemiseta anti stardipauk.

Kuna tahtsin läbida kilomeetreid 3.20-3.25 vahemikus, siis ei tahtnud lasta kiiremaid jooksjaid eest minema, pärast keeruline järgi võtta. Esimesed kilomeetrid olid ajaliselt õiged 3.19, 3.21, 3.25 . Enesetunne oli aga hoopis midagi muud. Peale esimest kilomeetrit olid jalad pigem kanged kui kerged. Kolmas kilomeeter oli juba korralik kannatamine. Liikusin koos Madis Osjametsaga kuni 3-4 kilomeetrini, siis liitus tagantpoolt vaikselt Andres Nöps ja klubikaaslane Marek Võsu. Kuni 5-nda kilomeetrini jooksime koos ja siis hakkas Marek vaikselt eest ära kiskuma. Selleks hetkeks olin juba niigi piiri peal ja ei suutnud järgi võtta. Kui tavaliselt saan raskest hetkest üle jooksuvõistluse poolel distantsil, siis seekord kahjuks kergemaks ei läinud ja pidi kannatama kuni finišijooneni.

Minu suureks üllatuseks hakkasid mõlema jala säärelihased peale 6-ndat kilomeetrit krampi tõmbama. Alguses lootsin, et äkki läheb üle, aga probleem süvenes ja 7-ndaks kilomeetriks sain aru, et lõpukiirendus jääb kindlasti ära. Tahtsin ikkagi lõpetada võistluse tervena ja enda lõhkumine lõpusirgel 10 sekundi pärast ei olnud asja väärt. Viimane kilomeeter hoidsin tempot täpselt nii, et ei tekiks tugevat krampi, kahjuks väikesed krambid käisid säärelihastest ikka läbi.

Lõpetasin jooksu ajaga 26.28.1 ja finišis oli emotsioon pigem suur pettumus, mitte hea meel, et suutsin joosta kiirema aja kui eelmisel aastal.

 

 

Jooksu kokkuvõte:

Lõpuaeg: 26.28.1

Keskmine jooksukiirus: 3.26 min/km

Keskmine pulss: 187 lööki/min ; maksimaalne pulss: 191 lööki/min

Koht: 6 koht

 

Jooksu tulemused: http://ohtujooks.ee/tulemused/v-etapi-tulemused-21112018/

 

Peale iga jooksu teen korraliku analüüsi ja kriitiliselt mõtlen läbi, mis sai valesti tehtud ning mida annaks teinekord parandada. Seekord siis planeerisin enda jooksukiirust valesti, jooksu lõpus tekkisid krambid ja valisin vale jooksutaktika.

Jooksukiirus ja jooksutaktika on omavahel tugevalt seotud. Läksin jooksma ühtlast 3.20-3.25 tempot, aga alustasin ikkagi liiga kiiresti ja ei suutnud enam taastuda kiirest algusest. Esimese 30 sekundiga oli pulss üle 180  ning 3-ndaks minutiks saavutas pulss 191 lööki/min. Teistel võistlusel on pulss kuni 5-nda minutini püsinud alla 180-ne. Hingamissüteem ei olnud jooksuks valmis. Suutsin küll kannatada kõrget keskmist pulssi, aga tegelikult oleks võinud pulss olla veidi madalam.

Viimase 3 aasta jooksul ei mäleta ühtegi võistlust, kus oleks jooksu ajal tekkinud krambid. Minule tuli see suure ja ebameeldiva üllatusena. Analüüsides, miks ikkagi krambid tekkisid, ühest seletust ei leidnudki. Krampide kõige tavalisemad tekkepõhjused on kas vedelikupuudus või lihase ülekoormus. Jõin korralikult vedelikku enne võistlust ja võistlusele eelnevatel päevadel, seega välistan vedelikupuuduse. Otsustasin joosta kompressioonsääristega ja kuigi enne starti juba tundsin ebameeldivat survet säärelihastel, arvasin, et see ei ole kuigi oluline. Olen kompressioontooteid pidevalt testinud ja proovinud aru saada, kas need aitavad minu jooksusooritusele kaasa või mitte. Nüüd pean kahjuks tõdema, et jooksu ajal kompressioonsäärised minule pigem ei sobi, aga taastumisel kasutan edaspidi jätkuvalt kompressioone, sest olen pigem täheldanud taastumise kiirenemist.

Teine põhjus, miks sääred võisid krampi tõmmata on asjaolu, et ei teinud enne võistlust lõigutrenni väljaspool jooksulinti, kas siis väljas õues või kergejõustikuhallis tartaanil. Varasemalt olen alati enne põhivõistlusi liikunud jooksulindilt välja õue ja tartaanile, et harjutada keha võistlusele sarnasematele tingimustele. Seekord aga jäi see etapp vahele ja usun, et see oli suur viga. Jooksulint on küll hea treeningvahend, aga ainult linti kasutades ei pruugi jalad olla maksimaalseks pingutuseks valmis. Jooksu biomehaaniline liigutus on ikkagi mõnevõrra erinev jooksulindil võrreldes väljas jooksmisega. Just pöia äratõuge edasisuunas jääb jooksulindil joostes puudulikuks.

Kõik need on head õppetunnid, mida hea meelega saan kätte vähemtähtsamal võistlusel, et neid olulisel võistlusel vältida.

Jooksutehnika koha pealt suuri tagasilööke polnud. Loomulikult tundsin, et kerelihased ei teinud piisavalt tööd ja jooksuasend 5-ndal kilomeetril oli juba üsna kehv. Puusanurk oleks samuti võinud olla parem. Tundsin, et põlv ei tulnud piisavalt ette-üles. Muidu arvestades, et on hooaja ettevalmistusfaas, pole väga viga.

 

Selleaastane Õhtujooksu V etapp oli minu kolmas järjestikune jooks viimase kolme aasta jooksul. Esimest korda, kui seda etappi jooksin, olin trenni teinud oma 6 kuud peale mandlite operatsiooni.

 

Kolme aasta statistikavõrdlus:

2016 aasta tulemus: aeg – 28.32.9 ; koht 10 ; keskmine jooksukiirus 3.42 min/km

191/196 keskm/max SLS                             178 spm                              187ms

2017 aasta tulemus: aeg – 27.07.3 ; koht 7 ; kesmine jooksukiirus 3.31 min/km

189/195 keskm/max SLS                             182 spm                              183ms

2018 aasta tulemus: aeg – 26.28.1 : koht 6 ; jooksu keskmine kiirus 3.26 min/km

187/191 keskm/max SLS                             185 spm                              179ms

 

Esialgse eesmärgi, joosta kiiremini kui varasemal aastal, täitsin ilusti. Lõpuaeg oli 39 sekundit kiirem ja jooksu keskmine kiirus oli 5 sek/km kohta kiirem. Peaksin olema rahul, aga kuna enne jooksu seatud eesmärk oli tunduvalt kõrgem, siis valmistas jooks kerge pettumuse ja just selle koha pealt, et hindasin oma võimekust valesti või lihtsalt ei olnud minu päev.

Õnneks suurt pilti vaadates olen hetkel elu parimas vormis hooaja sellisel hetkel nagu on detsembri lõpp. Trennid lähevad aina ülesmäge ja enesetunne samuti. Olen püsinud terve ja vigastusvaba samal ajal kui jooksumahud on tõusnud. Hetkel olen lootusrikas, et see hooaeg suudan ületada ennast ja joosta kiiremini kui kunagi varem. Selle hooaja eesmärkidest räägin juba aasta alguses. Rahulikku jõuluaega ja head vana-aasta lõppu!

Add Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *