Kuressaare Linnajooks 2019 (10 km)

Kuressaare Linnajooks 2019 (10 km)

Kuressaare Linnajooks 2019 (10 km)

Kuressaare Linnajooksust nüüd mõni nädal juba möödas. Jagan oma mõtteid jooksust, hetkevormist ja mis edasi tulekul.

Kuressaares on mul väga mõnus võistelda, sest saan minna koju vanematele külla ning samas teha ka üks pingutus võistluse näol. Suuri lootusi võistlusele ei seadnud, sest kiireid trenne ei olnud juba viimased kuu aega teinud. Ei arvanud, et väga kiirust veel jalas alles on. Jõudsin juba kolmapäeva õhtul Saaremaale, et veidi puhata tööst ja võtta rahulikult. Öösiti oli uni ikka veel rahutu, aga sai magada juba pikemalt, kui varasemalt. Võistluseks tavapärast ettevalmistusgraafikut ei jälginud ning tegin trenne tunde järgi. Minule üllatuseks mõjus puhkus väga hästi. Rahulikke jookse Kuressaare kergliiklusteedel tehes kuvas Garmini kell ette aina ilusamaid ja ilusamaid numbreid. Vo2max tõusis kahe päevaga mõne ühiku võrra, pulsid olid ootamatult madalad kiire jooksutempo juures. Tundsin, et võib-olla on ikka lootust mingi viisakam aeg võistlusel välja joosta.

Teadsin juba varakult ilmateadet jälgides, et ilm seekord kuidagi jooksutulemusele kaasa ei aita. Lubas lausa vihma, mis jooksu ajal põgusalt ka endast märku andis, aga tuul – see tuul oli ulmeline. Jõudsin aegsasti starti ja sain isegi vanemad kaasa elama. Pean ära mainima, kui mugav on vahetult enne starti anda viimasel sekundil soojendusdress kellegi kätte ja mitte jamada mingi riidehoiuga. Soojendusel, nagu ikka, olid ärevusest pulsinäidud tunduvalt kõrgemad kui trennides, samas jalg oli nagu enam vähem. Tihtipeale on raske enne starti õigesti hinnata, kas tuleb hea jooks või mitte. On olnud piisavalt olukordi, kus väga pehme jalaga jookseb superaja ning vastupidi.

Eelnevalt stardinimekirja vaadates oli selge, kes esikolmiku kohad hõivavad ning sinna mul asja polnud. Stardis olin meeldivalt üllatunud, et oli tulnud tavapärasest rohkem tugevaid jooksjaid ka mandrilt. Kuressaare Linnajooks on nüüd ju ikkagi Linnajooksude sarjas.

Stardipauk antud ja võtsin sisse sellise 3.20 tempo, mida teadsin, et mõned kilomeetrid kannatan kindlasti. Plaan oli alguses paar kilomeetrit joosta nii kiiresti, kui keha lubab, sest hiljem oli karta tugevamat tuult ja 4,5 km peal juba orkaani + tõusvat rajaprofiili. Nii läkski – esimesed 3 kilomeetrit oli enesetunne hea ja suutsin jooksutempot kontrollida. Kolmanda kilomeetri alguses lõi vastutuul juba näkku. Proovisin tempot hoida, aga tuul oli seekord tugevam. Tundsin kuidas jalad hakkavad vaikselt väsima ning laktaat kiirelt kuhjuma.

Kohati oli lausa halenaljakas, kuivõrd tempo langes nii tugeva vastutuule tõttu. Korraks nägin kellal lausa 3.50 min/km. Kilomeetri ajaks tuli 3.43 – see röövis korralikult energiat ja aega. Minu õnneks oli mul ees lausa 3 kiiret jooksjat, kelle taga natukenegi varju otsida. Sellest oli palju abi ning taastusin pisut. 7-nda kilomeetri juures, kui see lõputu vastutuule ja ülesmäge jooksulõik pööras, tõusis ka tempo koheselt 3.20 min/km juurde. Nüüd, kui lõpuni polnud jäänud rohkem kui 2 km, ei lastud tempot enam alla. Tuli lihtsalt ära kannatada see kiirus, lootuses, et tuleb hea aeg. Kella ei olnud viimastel kilomeetritel enam mõtet vaadata – ainuke eesmärk oli pundis lõpuni vastu pidada.

Lõpuks saabus kauaoodatud viimase kilomeetri tähis ja seis ei olnudki kõige hullem. Oli veel pisut energiat sees, et proovida ka lõpuspurti. Lõpusirgele, mis oli rohkem kui 500 m, jõudsin koos kahe teise tugeva jooksjaga, kellega koos enamus rada oli joostud. Paarsada meetrit suutsin hoida tempot 3.10 min/km, aga kuna lõpusirge oli loomulikult jälle tõusev, siis kukkus tempo veidi ja viimased paarsada meetrit kulges 3.15 min/km juures. Kella pealt vaatasin lõpuaega alles peale finišijoone ületamist. Kuna teadsin, et mingit müstiliselt head aega loota pole, siis lõpus hoidsin küll jalga gaasi peal, aga sellist lõpukiirendust nagu Parkmetsa jooksul vajalikuks ei pidanud.

Lõpetasin 6-ndal kohal ja lõpuaeg 34.19 oli üllatuslikult 5 sekundit kiirem kui eelmisel aastal. Aasta alguses seatud plaan joosta 3.20 tempos kahjuks ei olnud reaalne puuduliku ettevalmistuse tõttu, aga positiivset emotsiooni andis jooks sellegipoolest.

Kokkuvõttes:
lõpuaeg: 34.19
keskmine kiirus 3.26 min/km
keskmine pulss: 182, max pulss: 188
koht: 6

Jooksu tulemused: http://www.championchip.ee/live/1272

Kui eelmine aasta oli samal võistlusel algusest peale suur kannatamine lõpuni välja, siis seekord tegi tugev vastutuul küll jooksu raskeks, aga tunne jooksu ajal ei olnud üldse hull. Vähe paremate ilmastikutingimuste korral oleks võinud joosta aja juba alla 34 minuti, aga eks läheb ka veidi õnne vaja, et tingimused soosiksid head aega.

Võrreldes jooksu dünaamilisi parameetreid eelmise aasta omadega on väikesi muutusi märgata küll. Keskmine sammusagedus oli nüüd 2 võrra kõrgem. Eelmine aasta muutusid 4-ndal kilomeetril mitmed jooksudünaamika parameetrid järsult väsimuse tõttu. Seekord oli stabiilsus lõpuni välja. Samuti oli kontaktiaeg maaga pisut parem 178 ms vs 176 ms, 2018 ja 2019 vastavalt. Positiivse muutusena oli ülestõuge eelmise aastaga võrreldes vähenenud 0,4 cm, 10 cm vs 9,6 cm.

 

 

Järgmine võistlus on Rapla Selveri Suurjooks 10 km, kus proovin oma isiklikku rekordit nihutada 33 minutile lähemale. Olen saanud uuesti korralikult kiireid trenne teha ja tunnen, et hea vorm on vaikselt taastumas. Stardinimekirjas on juba palju kiireid jooksjaid, mis valmistab igati rõõmu. Tugev konkurents tuleb alati kasuks. Kohtumiseni rajal.

Add Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *