2018 aasta hooaja viimased võistlused ja aasta kokkuvõte

2018 aasta hooaja viimased võistlused ja aasta kokkuvõte

2018 aasta hooaja viimased võistlused ja aasta kokkuvõte

Viimasest postitusest on möödas juba liiga palju aega. Suvi on ammu läbi ning 2018 hooajale tõmbaksin nüüd joone alla, suunates energia uue hooaja ettevalmistusperioodile. Põhjus, miks varem pole postitust teinud, on väga lihtne:  ma olen puhanud ja võib olla ka pisut laiselnud. Viimane postitus oli Narva Energiajooksust ning peale seda võtsin osa veel Pärnu Võidupüha maratonist (21,1 km), Skechers Suvejooksust (5 km) augustis ning sügisel Kahe Silla jooksust (10 km) ja Tallinna Maratonist (10 km). Kõigepealt räägiksingi nendest võistlustest ning seejärel vaataks aastat kui tervikut ning toon välja, mis läks hästi, mis läks halvasti, mida õppisin ja mida tuleks järgmine aasta teha teistmoodi.

Peale Narva Energiajooksu oli plaanis veel suve alguses joosta ka Maraton Eesti Vabariik 100 21,1 km. Selle otsuse olin juba aasta alguses teinud ja tol hetkel tundus, et 2 nädalat on piisav aeg kahe poolmaratoni vahel. Esialgne eesmärk oli minna võistlusele ja teha selline tugevamapoolne pingutus, üritades samal ajal jooksu ka pisut nautida. Paar päeva enne starti oli selge, et kiiret jooksu sellest ei tule kuna ilmad olid päris jahedaks läinud ning ilmataat ei olnud kade ka vihmaga. Mida lähemale jooks jõudis seda enam koitis mulle tõsiasi, et jalad ja keha ei ole Narva Energiajooksust veel taastunud. Ilmselt ka eelnevad võistlused olid kehale oma jälje jätnud. Enne starti väga optimistlik jooksu osas ei olnud, kuna temperatuur oli 13-14 kraadi juures ja sadas vihma. Soojenduse ajal ja stardikoridoris oodates hambad lagisesid. Tagantjärgi mõeldes väga naljakas, aga kohapeal nii naljakas ei olnud. Õnneks pärast stardipauku adrenaliin võttis üle ja külm tunne oli unustatud. Proovisin, mis ma proovisin, aga ennast tagasi hoida on väga raske. Selle jooksuga saingi aru, et kui ma lähen võistlusele, siis ma lähen võistlema ning endast 100% andma, mitte tugevat jooksu tegema. Järgmine kord targem ja eesmärk võistlust nautima minna, ei hakka isegi kaaluma :D.

Maraton Eesti Vabariik 100 lõpusirgel

 

Et mitte liiga pikale minna, siis jooksu lühikokkuvõttena oli kuni 15 km-ni veel kõik kontrolli alla. Liikusime sellise 4-se pundiga suurema osa ajast, aga 15km-l tundsin, et kui nüüd tempos järele ei anna pisut, siis paari kilomeetri pärast jään täitsa seisma. Lasin grupil eest minna. Kannatasin oma 6 kilomeetrit lõpuni ära ja 4.koht ajaga 1.18.37. Ilmselgelt sellise koha ega ajaga rahule ei saa jääda, aga siit ka õppetund, et pole mõtet minna võistlema, kui pole eelnevatest võistlusest välja puhanud. Viimased 6 kilomeetrit kannatamist mõjusid kehale üsna kurnavalt ja oleks võinud olla välditav. See võistlus oli minu selle aasta esimene viga. Oleksin pidanud võistlema minemata jätma ning keha oleks kordades tänulikum olnud. Lisan ülevaatliku jooksu dünaamiliste parameetrite kokkuvõtte, kus numbrid väga ilmekalt peegeldavad jooksutehnika lagunemist.

Maraton Eesti Vabariik 100 jooksu dünaamilised parameetrid

 

Pärast võistlust oli selge, et võtan puhkuse välja ja lasen kehal taastuda. Põhieesmärk on ikkagi teha trenni nii, et vigastust ei saaks ja tervis oleks korras. Mitte ainult keha ei vaja puhkust pärast maksimaalse pingutusega võistlusi vaid vaimselt on samuti raske anda endast 100%. Peale teatud arvu võistlusi kaob mingiks hetkeks tahe/kirg võistelda ära. Siis tulebki uuesti ennast koguda/laadida ja oodata, millal see võistlushimu tagasi tuleb. Kui minna võistlema varem, siis on oht või väga suur tõenäosus, et raskel hetkel, mis tuleb nii või teisiti, annad alla ja sellega lõppresultaat kannatab korralikult.

See aasta oli suvi fantastiliselt soe. Väga mõnus, puhkamiseks lausa ideaalne, jooksmiseks aga üsna ebameeldiv. Inimene üldjuhul kohaneb temperatuuri muutusega kahe nädalaga ära, aga 30 kraadi kuumusega on ikka raske keset päeva jooksma minna. Seega võtsin rahulikult ja tegin trenne tunde järgi ja hoidsin pigem ennast tagasi. Sügisel oli soov veel mõnel võistlusel osaleda, seetõttu augusti algusest hakkasin vaikselt uuesti süsteemsemalt treenima.

Hetkevormi testimiseks läksin 11.augustil jooksma  Skechersi Suvejooksu 5 km. Algne plaan oli saada aeg alla 17 minuti, aga liiga kiire algus, palav ilm ja kehva vormi tulemusel ületasin finišijoone küll poodiumi 3.kohal, aga aeg 17.29 ei olnud rõõmustav. Suvine puhkamine oli olnud liigagi efektiivne. Võrdluseks, kui kehva aeg 17.29 oli, siis varasemalt kevadel Rapla Selveri Suurjooksul 10 km sees oli 5 km aeg 16.45. Vähemalt sai alguspunkti kätte. Tööd oli vaja teha väga palju, et saada veidigi vormi tagasi.

 

 

Sügisel võtsin plaani joosta Kahe Silla jooksul ja Tallinna Maratonil 10 km. Kahe Silla jooksu rada on varasemalt kiidetud, kui kiire rada rekordaja jooksmiseks ning ei pidanud nendes väidetes pettuma. Rada oli kiire ja kindlasti hea vormi korral isikliku rekordi ründamiseks õige koht. Jooksin Kahe Silla jooksul esimest korda, seega stardinumber 797 tähendas väga kaugelt sektorist jooksu alustamist. Koha peal üritasin olukorda parandada ja saingi mõne sektori ettepoole koridori 301-. Natuke oli õnne veel: kui lindid ära võeti, sai oluliselt stardijoonele lähemale nihkuda ja kokkuvõttes kaotas stardiga halvemal juhul 10 sekundit. Olin küll jooksu suhtes optimistlik, aga tegelikult ei jõudnud enne võistlust olulisi trenne nii palju teha ja ei osanud hinnata, mis kiirusel kannataksin raja läbimist.

Alguses kiirelt minema, tunne täitsa hea, kuni jõudis kätte 3 km ja sain aru, et kerelihased on juba väsinud. Sellest hetkest peale läks jooks minu jaoks raskeks, aga kuna suvel sai piisavalt vaimu ja keha puhatud, siis kannatamisvõime tundus päris hea olevat. Hoidsin ühtlaselt tempot 3.30-3.35 vahemikus kuni 9-nda kilomeetrini ja kui tavaliselt juba 2 kilomeetrit varem peaks hakkama vaikselt tempot tõstma, siis nüüd vastupidiselt jalad muutusid aina aeglasemaks ja keha kukkus ühe ettepoole. Viimased paarsada meetrit ei olnud mingit motivatsiooni teha lõpuspurti ja lasin omajagu jooksjaid endast mööda. Nähes, et lõpuaeg tuleb 35 minuti kanti ei aidanud asjale loomulikult kaasa. Pärast jooksu, analüüsides aega, enesetunnet ja hetkevormi, jäin jooksuga kokkuvõttes tegelikult rahule. Suutsin väga pikalt kannatada kiiret tempot, milleks keha tegelikult veel valmis ei olnud. Võrreldes Skechersi Suvejooksuga olin suutnud vormi päris palju parandada. Seda näitas asjaolu, et 10 km sees oli minu 5 km aeg 17.30, sisuliselt sama, mis Skechersi jooksu lõpptulemus.

 

 

Olin varasemalt aasta alguses registreerinud ennast ka Tallinna Maratoni 10 km jooksule ja kuigi teadsin, et ei jõua Kahe Silla jooksust ära taastuda, ei suutnud ikkagi ennast tagasi hoida ja läksin jooksma. Sellest sai siis minu 2018 aasta teine viga. Nagu Maraton Eesti Vabariik 100 poolmaratonist ei oleks tohtinud ma osa võtta, siis samamoodi oleks pidanud jätma Tallinnas jooksmata. Tulemuseks veelgi kehvem lõpuaeg kui Pärnus ja mõttetu keha lõhkumine. Eks iga aasta õpib midagi uut. Minu õnneks sellised vead ei ole mulle kalliks maksma läinud. Suurema löögi on saanud ego kui midagi muud. Järgmine aasta targem ja väldib selliste olukordade tekkimist.

Mis siis 2018 aastal sai hästi tehtud? Aasta alguses sai seatud sellised eesmärgid: „2018 eesmärgid:

21,1 km maksimaalne ajaline eesmärk on läbida distants alla 1.15.00, miinimumeesmärk 1.16.00. See eeldab keskmist jooksukiirust 3.33 – 3.36.

10 km maksimaalne eesmärk on lõpuaeg alla 34 minuti ning miinimumeesmärk aeg alla 35 min. See eeldab keskmist jooksukiirust 3.24 – 3.30.“

Poolmaratonis suutsin peaaegu täita enda miinimumeesmärgi 1.16.00 (1.16.17) ja 10 kilomeetris peaaegu maksimumeesmärgi 34 min (34.07). Sellele lisaks ei saanud ma ühtegi vigastust. Ei pidanud ära jätma valu tõttu ühtegi treeningut. Tervis on püsinud väga heas korras. See aasta olen olnud ühe korra haige: kevadel enne Parkmetsa jooksu, kus enda rumalusest tingituna külmetasin kurku. Peale seda ja enne seda ei ole mul olnud ei nohu, kõha või mingit muud haigust. Kolm korda üle õla sülitama ka ei hakka, sest päris palju enda tervisest on meie endi kätes. Korralikult magamine, tervislik toitumine, tööga mitte üle pingutamine, mõõdukas treening ja vastavalt ilmale riietumine – need lihtsad/rasked asjad on väga olulised parema tervise hoidmisel.

Mis sai see aasta valesti tehtud? Eelnevalt kirjutasin, et kahele võistlusele oleks pidanud minemata jätma. Treeningute koha pealt pikkasid jookse tegin liiga vähe ja seetõttu suutsin küll 10-nes kilomeetris oma eesmärgi täita, aga poolmaratoni jaoks sai natuke liiga vähe mahtu tehtud. Seda viga proovin uue hooaja ettevalmistuses parandada.

See aasta tajusin, kui oluline on üldfüüsiliste harjutuste osakaal treeningute üldmahust. Uue hooaja ettevalmistusfaasis suurendan oluliselt üldfüüsiliste harjutuste mahtu ning rahuliku jooksude mahtu. Täpseid eesmärke veel välja ei tooks uueks hooajaks, nende formuleerimiseni on veel pisut aega.

See aasta on jäänud veel üks võistlus – Õhtujooksu viimane etapp novembri lõpus. See jooks on alati olnud minu nö kontrollvõistlus, kus siis iga aasta üritan saada parema tulemuse ning sellega kinnitust saada, et ettevalmistusperioodil olen juba eespool kui varasemal aastal. Hea vormi edasikandmine aastast-aastasse samal ajal vigastuspause vältides on jätkusuutlik ning enesearengu üheks põhiliseks eelduseks.

Edukaid hooaja viimaseid võistlusi!

Add Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *